Käisin mõni aeg tagasi abikaasa tädil külas. Armas 90-aastane vanainimene istus oma lihtsas toas tugitoolis ja kudus. Ja mitte lihtsalt ei kudunud, vaid kudus pitsilist salli! Peale mõnusat kohvitamist ja jutuajamist, sättisime me end oma perega taas minekule. Vanatädi kadus korraks tahatuppa ja tuli tagasi öeldes, et tal mulle väike kingitus: pitssall ja sõrmikud!
Siit tulevad säärised. Tänuks ammuste aegade mustrite eest, milled ühe koristamise käigus endale õnnestus saada. Ajatu varandus vanaemade varasalvest.
Ajad muutuvad, esiemade oskused ja teadmised elavad edasi. Õnnelik on see, kes oskab seda hinnata ja järgmistele põlvedele edasi kanda.
Peab tunnistama, et see on üks armsamaid ja kalleimaid kingitusi, mis ma saanud olen. Ehe "lambalõhnaline" maavillane, kõditavalt kare ja väga soe...
Vahelduseks mu tavapärastele imepehmetele ja siidistele alpakavillastele lõngadele lõin ise ka mõned päevad tagasi silmad varrastele "vanaema" lõngast.
Ajad muutuvad, esiemade oskused ja teadmised elavad edasi. Õnnelik on see, kes oskab seda hinnata ja järgmistele põlvedele edasi kanda.
